Flydog pakub täisteenust – alates ideede genereerimisest, turuanalüüsidest lõpetades seeriatootmise ettevalmistamisega – neile, kel pole tootearenduses kogemusi või ressursse.

Ettevõte tahab tuua kvaliteetse tootearendusteenuse nii Eesti kui ka Skandinaavia turule ning teeb koostööd Soome tootearendusbürooga Provoke.

Sternfeld ja kolleegid on lisaks Vabadussamba kontseptsioonile seni välja töötanud mobiilse turvaseadme korpuse ja kasutajaliidese, käärtõstuki, induktsioonipliidi, robotkäe jpm. Momendil töötatakse näiteks tuulegeneraatori kallal ning luuakse Kunda uue seikluspargi kontseptsiooni.

Sternfeld ja Laidre tegelevad TTÜ Avatud Ülikoolis alates 2005.aastast ka insenerihariduse propageerimisega läbi abiturientidele mõeldud tootearenduskursuste.

Aasta tagasi tekkis graafilisel disaineril Mihkel Rongal visioon lemmikloomale sarnanevast virtuaalsest tegelasest, kelle igaüks saaks oma nägemuse järgi veebis kokku panna.

Idee seisis kuni Garage48 ürituseni sahtlis. Üritusele tuli kokku sadakond erineva taustaga inimest: programmeerijaid, äriarendajaid, disainereid ja turundajaid jt. 48 tunniga tegi tiimidesse jagatud seltskond valmis 16 teenust. Nende hulgast valis žürii, kuhu kuulus ka majandusminister Juhan Parts, parimaks Kratid.com’i.

Tiim tegi Ronga idee teoks. Sinna kuulusid lisaks Rongale veel Martin Grüner, Eero Koplimets, Martin Kapp, Ardi Ravalepik ja Margot Müürsepp. Koos leiti virtuaaltegelasele vorm ja nimi – Kratt. Valmisid veebileht ja Krattide loomise programm.

Käivitus Krati promo nii Facebookis kui ka Twitteris. Menu ja sellega kaasnev “tasuta reklaam” oli võimas, arvestades, et tegelikult pole Kratt inimestele eluliselt vajalik. Eesti mütoloogias on Kratt ka tegelane, kes asju kokku varastab.

Facebookis tekkis krattidel mõne päevga 200 fänni. Lisaks suurele tehnoloogiasaidile Techcrunch kajastas Kratte Eesti meedia: Krattide tiim kutsuti nii “Terevisiooni” kui Kuku raadiosse ning portaalis E24 oli see esiuudis. Praeguseks on inimesed teinud ligi 1000 virtuaalkratti ning 50 tootmiseks on esitatud juba tellimus. Krattide loojatel pole samas veel ettevõtegi registreeritud, samuti otsitakse alles “mänguloomade” tootjafirmat.

Mihkel Ronk leiab, et inimestel on vaja meelelahutust. Uue kangelasega tahetakse väga kaugele jõuda. Kratid.com tehakse kindlasti ingliskeelseks ning idee on teha Kratist multifilmikangelane. Seejärel jääb oodata, mil mõni tuntud riskikapitalist Krattidesse paarsada tuhat dollarit investeerib ning kas Krattide tiim tõuseb komeedina rahvusvaheliste start-up-edulugude sekka.

Garage48 žürii liikme Allan Martinsoni sõnul on Kratis midagi väga eestlaslikku ja folkloorilist, kuid teisi rahvaid ei pruugi tegelane nii väga erutada. “Samas, mingi nišš on maailmas kõikidele imelikele loomadele. Näiteks Jaapani ning Korea turgudelt võib selles osas teinekord tulla väga ootamatu reaktsioon.”

Kuidas hindad võimalusi, mida pakub kosmosevaldkond läbi ESA struktuuride nii Regiole kui ka Eesti majandusele tervikuna?

Riigi tasemelt vaadates on see tüüpiline kõrgtehnoloogia äri. Sellest räägitakse palju ja seda peetakse ihaldusväärseks. Samas teeb ikkagi lõviosa rahvuslikust rikkusest kaevamine-ehitamine, turistide poputamine ja puude saagimine.

Teisalt jälle on GPSid ja taevakanalid tänaseks tarbeesemed, aga samas kosmosetehnoloogia. Küsimus on lihtsalt selles, et kas riik sätib ennast teiste loodud tehnoloogia tarbijaks ja maksab neile selle eest – kas oleme kokku arvutanud, kui palju on eestlased navide, satitüünerite jms igapäevase nodi ostmiseks raha väljamaale maksnud? -  või sätib ennast tehnoloogia loojaks ja laseb raha endale kanda?

Regio kombineerib tarkvarategijad geograafidega. Otsime tööstusharusid, kus selline kombinatsioon väärtust loob. Näiteks logistika. Kümme aastat tagasi viis meid see kombinatsioon mobiilide asukohapõhiseid teenuseid tegema. Tänaseks oleme tõenäoliselt kõige suurem Euroopa firma, kes mobiilioperaatoritele LBSi (location based services) ja middleware’t teeb. Aeg on edasi minna ja kaugseire valdkond (downstream services) on täpselt see valdkond, kus Regio oma kompetentsidega klientidele midagi pakkuda saab. Miks ei peaks me sel alal jälle Euroopa suurimaks saama?

Eesti firmad esitasid jaanuari lõpuks oma nn PECS projektid (konkreetsed koostööprojektid ESA struktuuriga), sealhulgas Regio vist isegi mitu projekti. Millised on laias laastus Regio kosmosega seotud äriideed?

Regio esitas neli ideed tõesti ja tõenäoliselt saab üks ka rahastatud. Ma arvan, et ESAl ei ole midagi selle vastu, kui oma tegevusest räägime pärast seda, kui leping on käiku läinud.

Kuivõrd keeruline on kosmoseäris reaalsete tellimusteni jõuda või siis maakeeli niiöelda jalg ukse vahele saada? Mida sina ESA suunal suheldes oled juba õppinud?

Täiesti võimatu ilma riigipoolse toeta. Ma ei mõtle siin tuge lihtsalt raha maksmise mõttes, vaid riikliku poliitika ja sõnumiga. Riik on teada andnud, et liitub ESAga. Riik uurib, kes on Eestis kosmosevallas potentsiaalsed tegijad ja ütleb Euroopa kosmoseinsideritele, et „Eestis on tegijad X, Y ja Z“.

Ilma sellise toeta ei jõuaks me kuhugi. Selles mõttes on kosmosevaldkond eriline. Näiteks LBSide vallas eksportides ei ole me kordagi tundnud, et riik saaks kuidagi kaasa aidata. Kosmosetehnoloogia on aga hoopis teine tubakas.

Teisest küljest, kui me juba väljamaa insideritega räägime, on kõik läinud väga libedalt. Jääb mulje, et meie ideid ja projekte seal lausa oodatakse! Sounds too good to be true. Eks aasta lõpuks olen targem, sügisel peaks esimesed lepingud sõlmitud olema.

Mis hindad olevat Regio tugevusteks võrreldes konkurentidega, kui jutt käib kosmoseärist, Regio puhul siis ilmselt sateliitnavigatsiooniteenustest?

Meie eripära on tarkvarategijate ja kaarditegijate kombinatsioon.

Ja kosmosetehnoloogias on kiiremini näkanud kaugseire, mitte navigatsiooni valdkond.

Millised on sinu ootused seoses Space Downstream Conference’iga, mis leiab aset maikuus Tallinnas?

Kosmosefännina ootan seda huviga. Müts maha organisaatorite ees – Eesti ei ole ju maailmas tuntud  kosmosetegija, aga ikka võeti ette ja kutsuti kosmose-community siia.

Regio juhi mätta otsast ei oota eriti midagi. Konverentsid ei ole koht, kus meie valdkonnas olulist äri tehakse.

Kuidas sinust sai ettevõtja?

See oli 1999. aastal. Lahkusin palgatöölt Nokia võrkude ettevõttest (praegune Nokia Siemens Networks), kus olin tegelenud tõeliselt vana kooli telekommunikatsiooniteenustega. Olgugi et toona oli see turg kiiresti kasvav, polnud töökeskkond üldsegi põnev. Suur organisatsioon on ääretult uimane. Ma tahtsin teha midagi muud ja lõin oma ettevõtte.

Millega tegeles sinu esimene ettevõte?

Lõin selle koos viie kolleegiga, nimeks sai Taika Technologies. Meie visioon oli, et internet on sotsiaalse suhtluse koht ning meie ehitame selleks rakendusi ja platvorme. Näiteks tahtsime teha Second Life’i tüüpi 3D-veebikeskkonna, mõtlesime mikroblogidele, reaalajas vestlustele.
Ettevõte käis läbi terve elutsükli – alates loomisest, investeeringust, klientide leidmisest ja lõpetades… sulgemisega 2002. aastal.

Miks Taika hääbus?

Sotsiaalne internet ei olnud siis veel üldse teema. Meie kliendid, välja arvatud telekommunikatsiooni- ja meediaettevõtted ei saanud meist aru. Kui internetimull sajandi alguses lõhkes, kadusid teise ringi finantseeringud sellistele ettevõtetele. See tõi meile probleeme. Firmat oli rahastanud kaks riskikapitalisti, kellest üks ei tahtnud meie käekäigust ööd ega mütsi teada, ja teine oli seda tüüpi kapitalist, kelle vastu me tegelikult võitlesime.

Kui palju raha kirjutati korstnasse?

Kokku viis miljonit eurot. Peamine finantseering oli neilt kahelt riskikapitalistilt. Aga Taikas oli ka pisut Tekese raha (riiklik tugistruktuur) ja pool miljonit eurot asutajate raha.

Olid firma juht. Mis tunne pärast ettevõtte sulgemist oli?

Toona tähendas see ettevõte minu jaoks kõike. Seda asja sai aetud palavikuliselt ja investeeritud palju isiklikku aega. Olin mitu kuud depressioonis, sest kaotasin ka üle 100 000 euro isiklikku raha.

Mida siis tegid?

Pidin väiksemasse ja odavamasse korterisse kolima. Kuna mul oli järsku rohkem aega kui varem, käisin usinalt jõusaalis ja jooksmas. Manustasin toidulisandeid, mida kiiresti liikuvad ja palju treenivad inimesed kasutavad, ning kaotasin tublisti kaalu.

Mida girlfriend kaotuse kohta ütles?

Ega ta eriti hästi sellele ei vaadanud…

Nii et said vägeva õppetunni?

Kindlasti. Mul oli suur au saada see õppetund koos väga tuntud inimestega – meil olid tiimis näiteks Soome praegune eurovolinik Olli Rehn, mitmed tuntud professorid ja USA tehnoloogiaeksperdid.

Kellelt võtsid Taikas malli?

Sotsiaalmeedia firmasid siis veel õieti polnud. Google alles alustas. Microsoft nokitses Messengeri kallal. Mängude tootjad üritasid Second Life’i tüüpi asju teha.

Mis ambitsioonid sul toona olid?

Peale selle, et tahtsime saada rikkaks ja kuulsaks, üritasime ka panna sotsiaalset interneti tärkama. Tahtsime luua oma suure online-keskkonna platvormi, aga selgus, et massid polnud selliseks asjaks veel valmis.

Kas mõtlesid pärast ebaõnnestumist, et selles vallas äri enam kunagi ei tee?

Depressioon oli igatahes väga suur. Pidin oma rahaasjad korda saama ja võlad tasuma. Läksin tööle firmasse, mis kannab nüüd Logica nime. Nad palkasid mind juhtima 50-liikmelist konsultantide tiimi. Nõustasime Nokiat ja TeliaSonerat. Aga pidasin seal vastu vaid kuus kuud. Mõistsin, et selline piiratud ja jäik keskkond mulle ei istu. Suurtes firmade ärikultuur näib olevat üles ehitatud nii, et maksimaalselt piirata teie loovust arendada uusi ärisuundi. Selle asemel peate keskenduma olemasoleva vana hoidmisele. Ma lahkusin firmast ja minust sai taas ettevõtja.

Mis siis tegid?

Logicas töötades tulid minu juurde mõned tuttavad, kes kurtsid, et serverisüsteemidega tegelev firma Fuksiini Sites on sisuliselt pankrotistumas. Kahjum oli sama suur kui müügikäive, tegevjuht ei saanud millegagi hakkama. Mind kutsuti ettevõtet saneerima. Öeldi, et sa, Taneli, oled ühest pankrotist juba läbi käinud, tead, kuidas asjad käivad, tule ja tegutse!
Oli see vast huvitav juhtum. Firma pakkus ülihead teenust, kuid oli kvaliteeti üle investeerinud. Ütlesime klientidele, et teate, nüüd kahekordistame oma hinna, muidu oleme pankrotis. Ja nad kõik olid sellega nõus, sest teenus oli tõesti hea.
Kuue kuuga firma seis paranes. Jõudsime nulli. Ja keegi ei lahkunud ettevõttest peale selle endise juhi. Siis ostis üks suur börsifirma 2003. aastal Fuksiini ära.
Mina sain pisut kapitali, maksin võlad ära.

Milline oli sinu suurim õppetund enne 2003. aastat?

See, et ei tohi olla liiga kontrolliv alluvate suhtes. Ei tohi kogu aeg alluvate tööd üle kontrollida ja vigu otsida – see tekitab neis trotsi. Keegi ei taha sellise bossi heaks töötada, motivatsioon ja loovus kaovad koos usaldusega.

Ja edasi?

Järgnevatel aastatel olin mitme ettevõtte juures. Näiteks firma StarDoll, mis müüdi hiljem briti riskikapitalistidele. Üks keskealine naine oli hakanud hobikorras pabernukke tegema. Ta lõi firma, mida juhtis tema poeg. Mina pidin ettevõtte üles töötama.
Samuti lävisin tihedamalt IRC-Galleria tegelastega. 

Miks just need ettevõtted sinu teele jäid?

Nende ühine nimetaja on tugev kontseptsioon ja võimekas tiim.

Ja nüüd?

Nüüd olen täiesti iseseisev tegelane, mul on oma valdusfirma ja osalen aktiivselt mitme idufirma arendamises. Portfellis on mul umbes 11 investeeringut, kõik tehnoloogia või internetiga seotud.

Kui palju oled oma raha idufirmadesse pannud?

Väikestes summades, kokku on minu osaluste väärtus ehk 200–300 miljonit eurot. Pigem investeerin ettevõtetesse oma teadmisi ja aega.

Mis teeb sinu jaoks idufirma huvitavaks?

Kui tal on teostatav ja arendatav idee. Paljud ideed on teostamatud või lihtsalt nii-öelda „tore oleks”. Näiteks kord tutvustati mulle ideed, teha tarkvara, mis teeks Twitteri sõnumitest väikese video koos graafikaga. Aga mis mõte sellel oleks? Tore oleks lihtsalt.

Mis on sinu arvates kuum teema aasta-paari pärast?

Mina üritan vaadata, mis asjadega tulevad suured tehnoloogiafirmad Google, Apple ja Microsoft välja ning panen selle kokku inimeste psühholoogiaga – mida on inimestel tõeliselt  vaja. Näiteks kuum teema on LED-valgustus – varem või hiljem minnakse sellele täielikult üle.

Sotsiaalmeedial tuleb konkureerida õlle, grillvorstide, tüdruksõbra ja telekaga. Kui ta suudab mehe kõikidest nendest asjadest eemale meelitada, siis ajab ta õiget asja. Facebook võib olla küll ülivõimas, kuid paljud inimesed pole siiani näinud vajadust selle järele. Kuidas see vajaduse barjäär lõhkuda?

Nii et märksõna on meelelahutus?

Jah. Kuna ilma selleta läheb elu ilmselt igavaks. 

Kuidas noortesse ettevõtlikkust süstida?

Seda on raske väljastpoolt teha. Ettevõtja peab igaüks iseenda seest leidma. Peaksime mõtlema, mida tegelikult saavutada tahame. Palgatööl suures firmas tahetakse meilt ainult ühte konkreetset asja, sest laev liigub ühes konkreetses suunas. Kui leiame endast soovi teha ägedaid asju väikeses tiimis kiiresti ja ebaõnnestumisi kartmata, olemegi endast ettevõtja leidnud.

Kes on Taneli Tikka?

• Soome aktiivne ettevõtlustegelane, riskikapitalist, sariinvestor (diilitegija) ja blogija – vt veebist tane.li.
• Olulisemad exit’id ehk müügid: Dynamoid ehk IRC-Galleria.net (mis müüdi 2007. aastal 12,5 miljoni euro eest börsifirmale Sulake Corporation), Magenta (2006), MobileCRM (2003) ja Fuksiini Sites (2003).
• Juhtinud ridamisi mitmesuguseid ettevõtteid, nagu näiteks Wisdom Like Silence, RunToShop, Dynamoid, Magenta, MobileCRM, Taika Technologies. Lisaks olnud juhtivas rollis ettevõtetes nagu Dopplr, Ruukki Group, Kemppi, Logica jt. Nõustanud firmasid ja organisatsioone nagu Vigo Programme, Umbra Software, Brain Alliance, Capital Idea, TEKES jt, Netcycler, StarDoll jt.
• Magistrikraad Helsingi Majanduskõrgkoolist, bakalaureusekraad Laurea Polütehnikumist arhitektuuri ja ehitusinseneri erialal.

Lugu ilmus ajakirja HEI aprillinumbris.  

Papatouchi osanik Anton Ovsjankin on kindel, et touchscreen’ide ehk puutetundlike ekraanide kasutatavus maailmas kasvab. Need vajavad aga universaalset veebipõhist tarkvara, mida Papatouch välja pakubki. Euroopas on isegi McDonalds katsetamas iseteeninduslikke ekraane.
Seni on probleemiks olnud selliste ekraanide ja nende hoolduse kallis hind. Aga raudvara odavneb ning puutetundlikud ekraanid muutuvad kättesaadavamaks.

Ovsjankin näeks potentsiaalsete klientidena hea meelega hotelle, restorane, kuid miks mitte ka näiteks videolaenutusi. Hetkel otsib firma kliente, kellega viia läbi pilootprojekte.

Senikaua kui touchscreen’ide ärisuund alles käivitub, müüb Papatouch ettevõtete tootmise efektiivsemaks muutmiseks mõeldud nn Easylean tarkvara, tehes selles vallas koostööd juhtimiskonsultandi Jari-Pekka Kukkoneniga.

Logistikuks õppinud ja ühtlasi IT Kolledžis tudeeriv Ovsjankin on Easyleani konsultant.

Aastal 1988, kui kõlavad isamaalised laulud ning digitaalmaailm on kauge tulevik, tutvuvad Tallinna Tehnikaülikoolis kaks noort küberneetikut – Märt Saarepera (praegu 46, ülemisel pildil) ja Ahto Buldas (43, alumisel pildil).

Mõni aasta hiljem sõidab Saarepera Moskva kaudu vahetusüliõpilasena Tokyosse, kuhu jääb üheksaks aastaks. Ta omandab kiiresti jaapani keele. Sukeldub rakendusliku infoturbe ning krüptograafia keerulisse maailma ning avaldab mitmeid teadusartikleid.

Buldas nokitseb Tallinnas digitaalallkirja teema kallal, mis on siis popp üle ilma.

Kaks olulist sõbrunemist 

Tokyo Tehnoloogiainstituudis ristuvad Saarepera teed kahe olulise tegelasega, kellest kujunevad Guardtime’i võtmeisikud. Esmalt sõbruneb eestlane iirlasest koolivenna Mike Gaultiga, kes õpib tuumafüüsikuks.

Seejärel leiab Saarepera ühised huvid tuntud Jaapani riskikapitalisti, tehnoloogiaguru, DJ, reivi- ja kirjamehe Joichi Itoga. Jaapani esimese veebisaidi asutanud Ito kutsub Saarepera tööle oma äriinkubaatorisse Neoteny Labs. Tuntud firmadesse Last.fm, Technorati ja Flickr jt investeerinud Ito avab eestlasele mitmed uksed.

1990ndate teises pooles haub duo Saarepera ja Buldas väga suuri plaane. Nad arutavad üleilmse infoturbe süsteemi peensusi. Süsteemi arendustöö võtab aega aastaid.

Nad otsivad arendamiseks raha. Tutvustavad tehnoloogiat ­Allan Martinsonile, kes leiab aga, et asi on liialt toores. Küll aga huvituvad Skype’i eestlastest asutajad, kes paigutavad ettevõtmisse koos partneritega üle 15 miljoni krooni.

Ito vormistab pisikese investeeringu

Sügisel 2007 käib Ito Tallinnas, et vormistada isiklik investeering Guardtime’i. Ta paneb veebi üles enam-vähem ainsad fotod, mis ujedast duost Saarepera-Buldas tehtud on, külastab Skype’i mehi eesotsas Toivo Annusega ning postitab oma blogisse sissekande, kus kiidab eestlasi ja Tallinna tasuta wifit, mille kvaliteet ületavat pikalt Frankfurdi lennujaama, jäävat vaid alla tema Tokyo kontori omale.

Nüüd saab Guardtime hoo sisse. Itost kujuneb firmas oluline suunanäitaja.

Ettevõtet aitab Skype’i endine personaliboss Riina Einberg. Turvaküsimustes nõustab idufirmat ilmselt üks edukamaid väliseestlasest ärinaisi – Ciscos töötanud ning USAs oma firma Double Shot Security asutanud arvutivõrkude spets Merike Käo (Kaeo).

Peagi leitakse müügimehed ja avatakse kontorid Tokyos ja Singapuris. Insenerid murravad pead algoritmide ja protokollide kallal. Vaja on panna üles serverid Šveitsis, Saksamaal ja Suurbritannias. Algsest ideest püstitada serverid üle maailma loobutakse, sest andmed ei liigu ühest maailma otsast teise piisavalt kiiresti.

Päeval, mil toatäis arvutikraami peaks lennukiga Tallinnast Lääne-Euroopasse lendama, selgub, et see ei mahu kulleriauto peale. Kogu Guardtime’i tiim jookseb Tallinna Rävala puiesteele kokku, et serverid ümber pakkida.

Maagilisel kuupäeval 07.07.07 käivitatakse serverite kell ja algab Guardtime’i ajalugu. Nüüd saab väljastada ja kontrollida ajatempleid.

Põhitegija hoiab väga madalat profiili

Viimased kuud olen üritanud Märt Saareperaga kontakti saada ja kui see lõpuks õnnestub, suunab ta kõik küsimused iirlasele Gaultile.

“Ööl ja päeval pole vahet, olen kogu aeg unine,” ütleb Gault. Ta lendab iga nädal Tallinna ja Singapuri vahet, veetes tunde lennujaamades. “Cathay Pacificus (Aasia lennukompanii) on mul kindlasti miljon lennumiili juba täis!”

Märtsi keskel kohtub Gault USAs Silicon Valleys küberkaitsekonverentsil kaitseminister Jaak Aaviksooga. Mõni nädal varem on iirlane saatnud Jaapani visiidil peaminister Andrus Ansipit.

“Eesti tipp-poliitikud on start­up’ide suhtes väga sõbralikud, kliima on alustava ettevõtte jaoks hea,” tunnistab Gault. “USAs oleks mõeldamatu niisama lihtsalt ministri jutule pääseda,” ütleb Gault.

Sel nädalal saab Guardtime lõplikult kaua oodatud rahasüsti. Punt investoreid paigutab firmasse kokku 8 miljonit dollarit (92,8 miljonit krooni).

Imemees ja filantroop omanikeringis

Asutajate, Joichi Ito  ja Skype’i meeste kõrval on Guardtime’i omanikeringis nüüd ligi 200 miljardi kroonise varandusega Li ­Ka-shingi erafond Horizon Capital, Singapuri riiklik investeerimisfirma Infocomm Investments, Jaapani riskikapitalisti Yukihiro Kayama firma Fit One Capital ning investeerimisfond Elorfas Investments.

Li Ka-shing on maailma rikkuselt 16. inimene, kellele kuulub kuuendik Hongkongi börsi varadest ning kes on investeerinud kõikjale, interneti valdkonnas näiteks Facebooki ja Spotifysse.

Kayamat tuntakse imemehena, kel on paarikümnest investeeringust aia taha läinud vaid üks. 36aastase karjääri jooksul Mitsubishi Corporationis paigutas ta sellistesse alustavatesse ettevõtetesse nagu VeriSign, Net One Systems, Piri jt kokku alla kümne miljoni dollari ning kontsern teenis neilt üle kahe miljardi dollari.

2010. aasta alguses külastab Kayama Eestit. Teda tutvustatakse Guardtime’i presidendina. Kayama veedab Tallinnas ülitiheda nädala ning annab Arengufondi üritusel Eesti ettevõtjatele sütitava loengu, kus võrdleb Eestit Iisraeliga ning rõhutab, et tehnoloogiaid tuleb osata müüa. Tegemist on suurima osavõtjate arvuga Arengufondi üritusega.

Mitteseksikas toode, mille olemasolust on parem mitte teada

Guardtime arendab digitaalse ajatempli teenust, millega saab tagantjärele tõestada digitaalsete andmete ehtsust. Teenus on nähtamatu, lõpptarbijad sellega otseselt kokku ei puutu ega tunneta vajadust selle järele.

Guardtime’i inimestel on isegi kodustele oma tööpõldu raske seletada, sest eesti keeles puudub selleks sõnavara.

“Tegemist on väga igava ja mitteseksika tootega. Meie unistus on, et lõpptarbija ei teakski, et see olemas on,” ütleb Guardtime’i turvainsener Risto Laanoja.

Lihtne näide: oled teinud digi­kaameraga foto ja pannud selle veebi üles. Kuidas tõestada, et sina oled selle teinud? Kui failil on küljes ajatempel, kinnitab see, et foto oli teatud ajahetkel sinu valduses.

Teenus on ühest küljest väga keeruline, teisest küljest imelihtne. Buldas ja Saarepera on aastaid uurinud mitmesuguseid andmete turvalahendusi (üks neist näiteks Eesti digiallkirja süsteem), kuid leidnud, et need pole piisavalt head.

Mida tehakse täna andmetega, kui neid tahetakse turvaliselt hoida? Nad lukustatakse serveritesse, mida kaitsevad “virtuaalsed võtmed” (tulemüürid, rauduksed, salasõnad jms).

Buldas: “Meie püüdsime süsteemi ülesehitamisel hoiduda saladustest ja andmete luku taga hoidmisest. Meile ei meeldinud eeldus, et keegi ütleb: ausõna, ma hoian infot luku taga. Guardtime’i tehnoloogia puhul võivad turvatavad andmed olla avalikud ning nende ehtsust saab kontrollida iga kell, isegi Guardtime’ist sõltumatult.”

Failidega kaasas olev ajatempel on failiandmetest kokku pandud krüptoloogiline kood ehk räsi, mis sisaldab nulle ja ühtesid ning on veidi lühem kui SMSi maksimaalmaht (160 tähemärki). Kui failis muuta kas või üht silpi, muutub räsi ning ajatempel ei vasta enam originaalile.

Kas eestlastel õnnestub revolutsiooni teha?

Buldas ütleb, et nüüd alles tõeline töö algab. Tiim unistab teha Guardtime’i tehnoloogiast üleilmse standardi, et kõiki digitaal­seid andmeid hakataks selle abil arhiveerima.

Põhiküsimus on, kuidas tehnoloogia klientidele maha müüa. Turgu, kuhu tahetakse minna, pole veel olemaski, see tuleb ise luua. Sisendada potentsiaalsetele klientidele finants-, meditsiini-, militaar- jt valdkondades, et teenus pole mitte lihtsalt tore ja uus, vaid neil on seda hädasti vaja.

Riskikapitalist Allan Martinson võrdleb Guardtime’i teenust salvestava turvakaameraga või eksklusiivse kindlustustootega – enamik inimesi arvab, et saavad nendeta suurepäraselt hakkama.

Martinson leiab, et Guardtime’i teenuse müümine on väga ­raske. Pealegi on mitmesugused ajatempli tehnoloogiad turul juba olemas – kas neid peab veel kümme korda kindlamaks muutma? “Aga kui neil on kord klient kätte saadud, siis suure tõenäosusega tähendab see stabiilset käivet aastateks, mis on investorite jaoks eriti seksikas ärimudel.”

Lugu ilmus algselt Eesti Ekspressis. Fotod Joi Ito.

Entusiastid idufirmast Veloelektron tulid välja uudse kaherattalise elektrisõidukiga, mida kutsuvad ise  rolleriks, ent mille nimi on Exo Bike. See urbanistlikku poppkultuuri sobilik sõiduk on eelkõige suunatud linnainimestele, kes võtaksid oma kergliiklusvahendi hea meelega ööseks korterisse ning tahaksid linna ummikutest võimalikult kiiresti läbi pääseda.

Veel tänavu kavatsetakse sõiduk Skandinaavia turule viia.

Exo Bike’i prototüüp on huvitav sõiduriist. Igati mugav – sõita saab sirge seljaga – ja hästi juhitav, praktiliselt hääletu ja väga ökonoomne. See on pisut enam kui meetri pikkune, kaalub 25–30 kilogrammi ja mahub kenasti lifti. Arendab kiirust kuni 45 kilomeetrit tunnis ning ühe laadimisega sõidab kuni 100 kilomeetrit. Praegu võib sõiduki tellida umbes 35 000 krooni eest. See-eest on 100 kilomeetri energiakulu vaid 2–3 krooni.

Exo puhul haarab esmalt tähelepanu disain. Tema pluss on see, et ükski praegu turul saadaolevatest “konkurentidest” pole päris võrreldavad. Elektrirollerid on liiga rasked, kohmakad ja vanamoelised. Elektri-jalgrattad aga lihtsalt veidrad. Exoga võib teha igasugu vigureid – kas või hüpata ja sõita tagarattal.

Veloelektroni tuumiku moodustavad disainerid-insenerid Gabriel Verilaskja ja Priit Aas, metallifirma Favori omanik ning motofänn Almar Proos ning majandusministeeriumi tehnoloogia- ja innovatsioonitalituse juhataja Jarmo Tuisk.

Mehed räägivad, et kui Exoga linnapeale sõitma minna, tulevad inimesed kohe uudishimust ligijuures ja küsivad, kust sellist saada. Spordi- ja rattapoed on valmis kohe Exo müüki võtma.

Põhiline disainer ja insener Verilaskja ütleb, et Exol pole sisuliselt ühtegi liigset komponenti, peale kleepekate. Ei mingit üleliigseid plastmassvidinaid. Kõik on hoolikalt läbi mõeldud ja kasutatud loodussõbralikke materjale. Suur eelis on see, et Exole leiab vajadusel varuosi tavalisest  jalgrattapoest.

Müügi ja turundusega tegelev Tuisk peab Exo eeliseks kiiret turule tulekut. Äsja alustanud firma Veloelektron on loetud kuudega jõudnud nullist väikeseeriatootmise ettevalmistamiseni. Firma käsutuses on Favori metallitsehhi moodsad tööpingid.

Exo miinus on praegu hind. Tuisk leiab, et see peaks langema alla 25 000 krooni, et sõiduk oleks konkurentsivõimeline. Praegu on oluline leida kriitiline hulk algfaasi kasutajaid, kes on nõus kõrgemat hinda maksma.

14. aprillil kell 11 toimub Tallinnas Ahhaa keskuses Exo esimene avalik esitlus, kus huvilistel on võimalik ka proovisõitu teha.

They formed the club Garage48 and took events like Startup Weekend or 24 hour bit-camp as benchmarks. And now they plan to organise a series of events, where new services are created in just couple of days. The opening event will take place on April 16-18 in Tallinn and Ragnar Sass, the founder of United Dogs & Cats is talking about this in the video.

Some of the Estonian examples of 48-hour IT services include: 

Registration for the opening event is still open!

Priit Vimberg (pictured above), a Member of the supervisory board of Yoga, scrolls his finger on the screen of his iPhone. Through the mobile, he can light the lamp in the office’s toilet and adjust it to his convenience. And quite easily, the toilets in India and Arabia, for example, would also be directly managed on the same phone screen if they were included in the Yoga Intelligent Building System. And not only the lavatories, but also any climate, illumination, security system, etc. in every home or office.

Yoga’s concept of total intelligent building is rising from the ashes. The company that practically went bankrupt in 2008 and was totally written off, got new owners – a business duo of Tartu, Mr Juhan Kolk and Urmas Past – and now it intends to extend to the markets of USA, India, and the United Arab Emirates this year. According to the vision, Yoga should be a world famous trademark in 2015, and the company’s turnover should reach one billion dollars!

Former CEO of Swedbank in Baltics believes in the potential of Yoga

Indrek Neivelt who has been a member of the supervisory board of the company since autumn of last year finds that the company has got a potential, but “it is too soon to call”. “The main focus should be on the sale and further development of the product,” he notes. “The hardest thing is making the buyers believe they can trust a brand that is not world famous. Because you have to compete with world famous companies out there.” That is why, 2010 has been announced as a big sales year at Yoga.

But let us take a few steps backwards. Before Mr Kolk and Mr Past came along, Yoga had been struggling with a lack of funding for years. The idea seemed to be good, but there were no finances to develop it. Yoga had been developing access systems well before the big trend – in the Estonian sense, it was stepping ahead of it, or even in front of it – concentrating more and more on the energy efficiency of buildings. “A senseless topic!” was what others said about it in Estonia in 2005 when the Yoga men started. Now, energy is the number one issue throughout entire Europe.

But the owners of the company got into conflict; the company was mocked by the technology front. As the equity capital no longer met requirements, a member of the supervisory board, Raivo Raestik , was forced to file a bankruptcy petition in 2008.

Tough entrepreneurs are in high value

“We were totally written off,” acknowledges Mr Vimberg who has been keeping the company afloat with Mr Raestik. “But we believed in what we were doing and we knew what the future trend would be.”

After the fading of the old company, a new company was formed on the basis of the former employees, which has overcome the troubles, moved from a cramped office in Ülemiste City to a spacious area in the Tammsaare Business Centre, and is making serious plans through the support of wealthy investors. Now, the Yoga guys have a serious advantage that is highly appreciated in the risk capital landscape of Silicon Valley, for example – they have toughened up.

“As a company, we have survived very hard times,” Vimberg says. There were two options: to sell the entire development, or to struggle on. Before the arrival of the new investors, they were developing their product at Yoga totally free of charge. They did not see a salary until the money started moving again.

But what is it that the Yoga men have learnt?

For example, the fact that you should not give personal surety to company loans. Raestik and Vimberg left several million kroons in the bankruptcy net of the old Yoga. It’s better to take risks and include investors.

Also, it is not advisable to loan money for the business from your family and friends – the potential for problems is very big.

The third lesson concerns the choice of staff – if you want to have a really progressive company, hire developing personnel who are really dedicated. When you see there is no sparkle in their eyes even after four months in the job, terminate the employment – nothing good will come out of it.

A full package for a villa costs more than a half a million EEK

But let us leave the past, as Yoga concentrates on the future. The current efforts must bring success in sales at last.

According to Vimberg, Yoga completed the initial version 2.0 of its IB (Intelligent Building Control System) last summer. With that they proved that the access, illumination, climate and security systems could be operated jointly, and they installed it to the key customer of the company at the Tammsaare Business Centre. The next, version 2.1, is already targeted for external markets and it can be installed in a much easier way. Version 2.2 will be issued in June.

Yoga IB is a symbiosis of software and hardware consisting of a so-called brain and as many modules as you happen to need. The system can be built from parts like Lego, but it is also sold as a package – e.g. a minimum package for a flat cost (depending on the number of bedrooms) 2,800-3,900 euros (43,800-61,000 kroons), 8,800 euros (137,700 kroons) for a villa. A full or so-called premium package for a flat, however, costs up to 15,600 euros (244,000 kroons), and 34,000 euros (532,000 kroons) for a villa.

The minimum package contains lots of exciting functions – it helps manage the illumination, accesses, security systems, and temperature. To reduce the temperature, for example, when no one is at home, or switch off the lamps with no one in the room. The building calculates the energy readings itself and, if necessary, forwards them to public utility undertakings which are manageable through a mobile phone (so far, only from the iPhone platform, but soon also from other smart phones) and the computer screen. “I, for example, do not fancy carrying the keys along, I open the door with the mobile phone,” Vimberg says.

The stiff priced premium package includes managing the audio, video and other home appliances, by touch screen. Besides the mobile and computer, you may use the TV-set to manage your home – heat the sauna in between watching the movie, or switch on the coffee machine. Also, a picture of the front door camera will appear on the TV screen – you may communicate with the guest who is ringing your doorbell without leaving the sofa.

Skype video calls now possible through the TV

A noteworthy opportunity, which is not available yet but was tested recently by the Yoga men in Abu Dhabi, is a video call on a TV-screen. Let us recall that it was an incubator company called Inkspin1 of the Ambient Sound Investments investment group of a founder of Skype that came up with the idea for a so-called TV videophone in 2008 – and that is the company with which Yoga is co-operating.

The objective of Inkspin1 is to make Skype video calls through a TV easy and comfortable for all home users by convincing the TV manufacturers to install the relevant software in the TV-set. Connecting the computer to a TV is not rocket science any longer, but could it be beyond the skills of an average home user due to its inconvenience and incompatibility. Yoga and Inkspin1 will create a symbiosis attractive for one another. And what is the most important – it works, video calls can really be made from a TV screen!

Who will install?

Today, an attractive product is the one you buy from a store and install it at home with little effort. Yoga sales could be set back by the fact that although the intelligent building system is meant for a home user just as much as for a big office customer, a person cannot install it on their own; you must call for an electricity specialist for that purpose.

According to Vimberg, that is the reason why Yoga is concentrating its sale on new and renovated buildings. In fact, in new urban regions and office complexes where there is many modules per building. In spite of the obstacles in installing the Yoga system, the arguments for the client or user will remain clear: simplicity, convenience, and safety.

In Abu Dhabi, where one of the three Yoga sample intelligent offices will be completed in the near future, the company co-operates with licensed installers. “We train and provide support; they install,” Vimberg says.

New investors have managed to start the engine of Yoga well. The blessed atmosphere favours outrageous technological ideas on how to manage the buildings and there, in fact, are no limits. Vimberg admits there are heaps of ideas. Everything at home is somehow operable.

Future: a person as an ID

The self-learning Yoga system that is based on the technology of neural network or the ability to make assumptions on the basis of the movement of people and provide feedback is already old news. That was spoken about years ago. Now there are fresher thoughts.

For example, you can give orders to manage the lamps on when to switch on and off. But they could be adjusted also; so that irrelevant of the fact how light it is outside, they keep the same illumination level inside.

At Yoga, they understood from the very beginning that inventing a separate remote control for managing the house would have been too much (there are too many remote controls at home anyway). This way, the application for a mobile phone was borne, which is at our disposal all the time. But in future, they would like to contribute to biometrics at Yoga – you are enough for identification! It means that you go home and the door opens. You leave and it closes. When you arrive behind the home gate, the house recognises you by your profile – switches on the lights, the teapot, and your favourite music. Says hello and asks whether you had a good day.

In biometrics, Yoga co-operates with a Swiss company for the home to be able to identify the person by his face, eyes, facial expression, voice, or other qualities.

While intelligent building needs thorough cabling at present, in the future a big step ahead will be with a wireless system. The only thing that will be operated by cable is the security system. “If scientists could come up with a device that is able to read people’s mind, we would make it compatible with the Yoga system right away,” says Vimberg with a smile.

Why those markets?

But why will Yoga establish subsidiaries and sample offices in Mumbai, Abu Dhabi, and San Jose already this spring? What about the European market where growth would be secured by the strict EU climate policy?

These places were selected thanks to personal contacts. “I convinced the investors to invest nearly a million kroons to take Yoga to the World Future Energy Summit in Abu Dhabi in January 2009. That would also open the doors to India in addition to Arabia,” Vimberg says.

The network has expanded even further in the meantime and now Yoga is also said to be welcome in China and elsewhere in the world. According to Vimberg, there are also contacts silently occurring in Europe, but that market is very fragmented. Besides, they are not building in Europe the same way as they do in the Middle East and Asia – that is almost an entire city at the same time.

Yoga focuses on large markets and wealthy clients, but you need a crowd to become big – meaning home users. The work must be done with both client groups.

“They ask for solutions in luxury villas which are irrational in a good sense,” Vimberg notes. “These include all you can think of up to car surveillance. The first installations should be completed and the money received by the summer!”

Pillars of the Yoga system

• Climate control – an opportunity to adjust or programme the temperature on the basis of the room and presence. For example, to reduce the temperature by a few degrees when no one is home, or in a conference room. If the temperature were reduced in the room by even a single degree, it would save total of three to eight per cent in thermal energy. In an empty room, also the ventilation does not have to work at full speed.
• Light control – an opportunity to adjust or programme the light on the basis of the room, or the person in it. In the office, switching off unnecessary lamps could save even up to 60 per cent of the energy.
• Motion control – a perfect control over the movement of people in the rooms and an opportunity to provide different access rights to different people for various periods.
• Security system – a remote-controlled complete system combining various sensors: for example, displacement transducers, gas detectors, glass breakage, or smoke detectors
• Distance meters – provides the users with thorough information on the consumption of electricity, water, gas, and other energy and, if necessary, automatically transmits the readings to the service provider.

What could you expect to read from this blog very soon? Stories and more stories on Estonian start-ups, VCs and other. For example, stay tuned for an interview with Ambient Sound Investments, story about Erply, multi-angle coverage on Estonian preparations to join European Space Agency (in cooperation with Invent Baltics), stories about ”undiscovered” Estonian technology & IT start-ups (in cooperation with Enterprise Estonia) and other great stuff.

It all comes to you from this Monday, March 29th. Some of the stories are in Estonian, others in English. There’s a reason for this bilinguality.

Oh, and by the way, if anyone’s interested to contribute to the mission of this blog, just let me know. 

Here’s how TigerPrises.com looked like 2 months ago:

 And here’s how it looked like in the beginning (from summer 2008 until spring 2009):